Vesinikteraapia (molekulaarne H₂) on viimastel aastatel pälvinud üha rohkem teaduslikku huvi tänu mitmekülgsetele bioloogilistele mõjudele. Pikalt on arvatud, et vesinik toimib peamiselt kui selektiivne antioksüdant, neutraliseerides kõige kahjulikumad vabad radikaalid.

aasta uuring toob selle valdkonna teadusesse olulise uuenduse: esimest korda on identifitseeritud konkreetne molekulaarne sihtmärk, millele vesinik otse mõjub — see on Rieske raud‑väävelproteiin (RISP), mis asub mitokondrite elektronide ülekande ahelas.

Uuring näitab, et vesinik võib mõjutada RISP‑i taset ja aktiveerida mitokondriaalset valkude vastust (UPR^mt), mis on raku stressiga toimetuleku mehhanism. Selline sekkumine võib aidata rakku paremini toime tulla oksüdatiivse stressi ja muude kahjustustega.

See avastus annab bioloogilise aluse paljudele seni märkamata vesiniku toimemehhanismidele ja annab teadlastele uue vaatenurga vesinikteraapia võimalike rakendusvaldkondade uurimiseks.

Tutvu lähemalt artikliga siin.